Kvaliteetne õigusabi

Hoolsuskohustuse rikkumine karistusõigusliku vastutuse alusena

Karistusõiguses tuleb tervishoiutöötaja hoolsuskohustust mõista tsiviilõiguslikult, see tähendab kui kvaliteetse ravi osutamise kohustust. Nimetatu on arsti tähtsaim kohustus teavitatud nõusoleku saamise kohustuse kõrval tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel. Hoolsuskohustuse sisustamisel kasutatakse võlaõigusliku kohustuse põhimõtteid, selle kohustuse sisu ja olemust. Kui on tuvastatud, et tegemist on hoolsuskohustuse rikkumisega, mille tagajäjel on tekitatud patsiendile raske tervisekahjustus või on põhjustatud tema surm, siis on võimalik tervishoiutöötaja vastutus ettevaatamatusest toime pandud kuriteo eest. 

Oluline on aga siinkohal märkida, et vastava avalduse menetluse alustamiseks peab prokuratuurile tegema kas patsient ise või surma korral tema lähedane. See vastandub tavalisele kriminaalmenetluse alustamisele, kuna tavaliselt algatab menetluse prokurör. Selline erinevus tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetluses ei ole tõendiks arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus. See on peamiseks põhjuseks, miks arsti karistusõiguslikku vastutust puudutavaid kaasuseid on väga vähe. 

Kui patsiendile on tekitatud tervishoiuteenuse osutamisega raske tervisekahjustus või on põhjustatud tema surm, siis eelduslikult on tegemist ettevaatamatusega. Seda põhjusel, vähemalt autori arvates, et arstid ei taha tahtlikult kedagi kahjustada. Nad lähtuvad põhimõttest salus aegroti suprema lex est ehk patsiendi tervis on ülim õigus. See on meditsiiniõiguse iidne põhimõte, mida meditsiinieetikas tuntakse heategemise põhimõtte all (1).

Kvaliteetse ravi osutamise kohustus, mida tuleb hoolsuskohustuse analüüsimisel vaadata, on sätestatud võlaõigusseaduse §-s 762. Selle kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Sellise kohustuse näol on tegemist nn spetsiifilise hoolsuskohustusega (hoolsus, mis kehtib konkreetses valdkonnas) mitte aga üldinimliku ja kõikidele ühiskonnaliikmetele kehtiva kohustusega olla oma tegemistes hoolas. 

Ülalnimetatud arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest. Üldise taseme moodustavad need ravimeetodid, mis on sedavõrd levinud, et neid käsitletakse arstide väjaõppes või täiendkoolitusel või saab neid muudel alustel pidada tõenduspõhise meditsiini hulka kuuluvaks (2). Oluline on märkida, et üldine tase tuleb kindlaks teha selle aja seisuga, mil toiming tehti, ning tuleb arvestada, konkreetset haiglat ja tema võimalusi. See tähendab, et ei saa lähtuda otsuse langetamise ajal kehtivatest kriteeriumistest ega ka tehnilistest võimalustest. 

Kuidas aga sisustada järgmist kriteeriumi – tavaliselt oodatav hoolsus? See on peamine, kus kasutatakse objektiivset kõrvalseisjat. Analüüsitakse, kas isik pidi tagajärge ette nägema, kas hoolsuskohustuse rikkumine oli talle objektiivselt välditav. Kui teine arst ei oleks samas olukorras samuti käitunud, siis järelikult on isikule objektiivselt etteheidetav hoolsuskohustuse rikkumine.

Nii ongi Riigikohus leidnud oma lahendis 3-1-1-79-10, et sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust (3).  

Lisaks ravijuhenditele võetakse arvesse meditsiini eetikat ja väljakujunenud tava. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet. Hoolsusvastasus ei ole välistatud ka juhul, kui isik rikub hoolsusnõudeid ning loodab, et ehk tuleb keegi teine, olgu see siis mõni teine arst või ämmaemand, olukorraga toime. Ammugi ei saa välistada hoolsusvastasust siis, kui valvearsti on teavitatud probleemse patsiendi saabumisest, kuid vaatamata sellele arst töökohta ei ilmu (4). 

Viidatud lahendis märkis kohus, et hoolsuskohustse rikkumisega on tegu vaid juhul, kui rikuti lubatud riski piire. See tähendab, et tegu on hoolsuspärane, kui see jääb meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piiridesse. 

Karistusõiguses tuleb tagajärje omistamiseks tuvastada põhjuslik seos teo ja saabunud tagajärje vahel. See tähendab, et just selle teo tulemusel tekkis just selline tagajärg. Enamasti on just see koht, kus tõendamisel hätta jäädakse. Meditsiinilistel põhjustel on raske öelda, kas tagajärg oleks saabunud või mitte, kui oleks käitutud piisava hoolsusega. Oluline on tuvastada, et arsti tegu on see, mis põhjustas tekkinud tagajärje.

Samuti on oluline subjektiivselt tuvastada, et isik oli kergemeelne. See tähendab, et ta on rikkunud oma kohustust olla hoolas. Siin lähtutakse isiku enda võimest aru saada oma teo ohtlikkusest ja sellega kaasneda võivatest tagajärgedest. Kui ta sai aru või pidas võimalikuks, et tagajärg võib kaasneda, kuid ei teinud selle ärahoidmiseks midagi, siis on subjektiivselt tegemist hooletusega. Ta kohusetundetusest või tähelepanematusest lootis, et tagajärg jääb saabumata. 

Eeltoodust on näha, et eristatakse objektiivset ja subjektiivset hoolsust. Kvaliteetse ravi osutamise kohustus on objektiivse hoolsuskohustuse hindamise aluseks. Lisaks ravijuhistele, eetikale ja tavale on oluline arvestada riski ulatust, mille sees tervihoiuteenuse osutaja võib tegutseda. Need on kriteeriumid, mille alusel analüüsitakse, kas hoolsuskohustust on rikutud. Esmane hinnang antakse arstliku komisjoni poolt, kes peab otsustama, kas arsti tegevuses on aset leidnud raviviga.

 

Advokaadibüroo LMP jurist
Gerda-Johanna Pello

Avaldatud ajakirja Hambaarst maikuu numbris


Viited:
1. A. Nõmper. J. Sootak. Meditsiiniõigus. Tallinn, Juura 2007. Lk 30
2. Samas lk 88
3. Riigikohtu 29.11.2010 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10. Naistearst Heinväli kaasus
4. M. Lillsaar, M. Sedman, Tervishoiuteenuse osutaja tsiviilõiguslik ja karistusõiguslik, Tartu 2012, lk 23

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+