Vajadustest lähtuv

Lapsega välismaale elama ehk millisel juhul on tegu inimrööviga

Tänases keskkonnas, kus üha tavapärasemaks saavad rahvusvahelised suhted ning võimalus elada ja töötada ükskõik millises riigis, tõuseb päevakorda küsimus ka sellest, kuidas lahendada kolimist välisriiki koos lapsega, kuid ilma teise vanemata.
 
Perekonnaseaduse kohaselt on ühise hooldusõiguse korral lapse vanematel lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. See tähendab, et vanem ei saa lapsesse puutuvaid küsimusi otsustada üksinda ning alati on vajalik ka teise vanema nõusolek.
 
Eriliselt tõuseb see päevakorda, kui otsuseks on elama asumine välisriiki. Sellisel juhul piiratakse oluliselt teise vanema õigust lapsega koos olla, suhelda ning saada osa lapse igapäevaotsustuste vastuvõtmisest.
 
Juhul kui välisriiki elama asumisel puudub teise vanema nõusolek (tegemist on nn lapserööviga), saab teine vanem taotleda lapse tagastamist endisesse elukohta. Selle jaoks tuleb Justiitsministeeriumile esitada vastav taotlus, kes esitab avalduse kohtusse lapse tagastamiseks tema harilikku viibimiskoha riiki.
 
Lapse tagastamise menetlusi reguleerib Haagi lapseröövi konventsioon, mille kohaselt tuleb laps tagastada tema hariliku viibimiskoha riiki ning lapse võib tagastamata jätta vaid juhul, kui tuvastatakse piisavalt konkreetne ja tõenäoline oht lapse heaolule. Nagu kõigis lastega seotud kohtuvaidlustes, tuleb lapseröövi otsustamisel juhinduda ainult lapse huvidest. Kui selliseid erandlikke asjaolusid ei tuvastata, mis tingiksid lapse tagastamata jätmise, otsustab kohus lapse tagastamise. Seejuures ei saa Eesti kohus kohelda oma riigi kodanikke eelistatumalt teise riigi kodanikule.
 
Lapserööv on äärmiselt suur lapse õiguste riive. Ükski vanem ei tohiks sellised lapse elu oluliselt mõjutavaid otsuseid vastu võtta ilma teise vanema nõusolekuta või veel halvem – ilma teise vanema teadmata. Juhul, kui vanemate vahel ei õnnestu saavutada kokkulepet lapse tulevase elukohariigi osas, tuleks esmalt pöörduda kohtusse ning lahendada hooldusõiguse (otsustusõigus määrata lapse elukoht on üks hooldusõiguse kui terviku osadest) kuuluvuse küsimus. Kui vanemad kokkulepet ei suuda saavutada, annab kohus otsustusõiguse määrata lapse elukoht ühele või teisele vanemale. Seejärel on sellel vanemal õigus ainuisikuliselt otsustada lapse tulevase elukoha üle.
 
Nii hooldusõiguse jagamise kui ka lapseröövi menetlustes seatakse alati esikohale lapse parimad huvid. Otsustus tehakse juhindudes sellest, mis on lapsele parim ning sealjuures võivad arvesse tulla vägagi mitmed erinevad nüansid. Iga menetlus ja vaidlus on selles osas erinev ning seega ei ole võimalik üheselt välja tuua, mida kohus konkreetses asjas hindab.
 
Grete Lüüs
Advokaadibüroo LMP
advokaat

Avaldatud 20.01.2016. a Postimehe arvamusportaalis

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+