Kvaliteetne õigusabi

Maksuamet õngitseb salateavet

2016. aasta alguses jõustus hasartmängu korraldaja õigus loteriipileti ostjalt küsida isikut tõendavat dokumenti, et välistada pileti müümine inimesele, kes on kantud hasartmängusõltlaste registrisse. See tekitas ühiskonnas vastureaktsioonina diskussiooni, kas varsti võib oodata näiteks tubaka ja maiustuse sõltlaste registrit (sotsiaalmeedias on juba grupid šokohoolikutele), et hiljem kontrollida teatud tervistkahjustavate toodete ostmisel, kas tarbimisega on piiri peetud. Tekkis põhimõtteline küsimus, andmetöötluse ja jälgimise lubatavusest.

Järgmine ühiskonnas poleemika vallandanud uudis oli, et kriminaalpolitsei plaanib nn pühapäevanarkomaanidele saata manitseva sisuga SMS sõnumeid, et anda ennetavalt märku, et neid jälgitakse. SMS-kampaania oli planeeritud isikute osas, kelle nimi vähemalt ühel korral narkootilise või psühhotroopse aine müüja või ostjana politsei infos on talletatud.

19. veebruaril 2016. aastal esitas Rahandusministeerium Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga soovitakse anda maksuhaldurile õigus saada maksumenetluses põhjendatud taotluse alusel riigi mistahes andmekogust maksuõigusrikkumise riski hindamiseks tasuta andmeid. Andmekogu haldajal on õigus maksuhalduri taotluse täitmisest keelduda üksnes juhul, kui tal on seaduse alusel õigus keelduda andmete esitamisest.

Nii Eesti Patsientide Liit kui ka Andmekaitse Inspektsioon on juhtinud tähelepanu, et eelnõuga sisuliselt taotletakse maksuhaldurile õigust nõuda infot ükskõik millisest riigi andmekogust. Andmekogud on ka tervise infosüsteem, retseptikeskus ja rahvatervise andmekogud (narkomaaniaravi andmekogu, raseduskatkestuse andmekogu jne). Arvestades, et mitmed andmekogud sisaldavad isiku kohta delikaatseid isikuandmeid, siis riivaks maksuhaldurile kõigist andmekogudest informatsiooni küsimise õigus intensiivselt tervise kaitse ja eraelu puutumatuse põhiõigusi.

Meditsiiniõiguses on terviseandmed seotud konfidentsiaalsuse põhimõttega ja saladuse hoidmise kohustusega. Tegemist on ühega tervishoiuteenuse osutaja vanimatest kohustustest, mis on ka Hippokratese vandes (“... Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesega, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi. …”). Terviseandmete kaitse eesmärk on hoida arsti ja patsiendi usaldussuhet, et patsiendil oleks võimalik avaldada intiimseid andmeid tervise kohta. Kuna eelnõuga ei välistata maksumenetluse huvides ligipääsu tervise infosüsteemile, siis info, mida arst on kohustatud saladuses hoidma võib n-ö lekkida ikkagi riigile, kui maksuhaldur esitab nn põhjendatud taotluse. Näiteks võib riigile huvi pakkuda kulukas operatsioon erakliinikus või kui isik ei tule maksuhalduri kohtumisele, viidates probleemidele tervisega.

Terviseandmete saladuse kaitse tagamiseks on seadusandja konstitutsioonilistes kohtumenetluse seadustikes sätestanud tervishoiutöötaja ja farmatseudi õiguse keelduda tunnistajana ütluste andmisest talle kutsetegevuses teatavaks saanud isiku päritolusse, kunstlikku viljastamisse, perekonnasse või tervisesse puutuvate asjaolude puhul. Eelnõus loodav võimalus riigi poolt koguda tõendeid näiteks ravimiregistrist või tervise infosüsteemist ei haaku juba kehtiva regulatsiooniga.

Tegemist on ka põhimõttelise küsimusega massjälgimise võimalikkusest ja lubatavusest. Kaugemale ulatuv probleem on lisaks selles, et ohu ennetamine on ka teabe kogumine andmekogudest ja kehtiv korrakaitseseadus võimaldab riikliku järelevalve meetmeid kasutada ohu ennetamiseks.

Maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamisel tuleks arvestada, et elektrooniliselt isikuandmete kogumine ja andmekogude loomine näitab tõusutrendi. Õiguslikult korrektne, privaatsusõigust ja eraelu kaitset austav lahendus oleks loetelu esitamine andmekogudest ja isikuandmetest, mida maksumenetluses õigustatult vajatakse. Seda enam, et Rahandusministeerium on vastanud 23. veebruaril Eesti Patsientide Liidule, et eelnõu autorid ega maksuhaldur ei suutnud tuvastada terviseinfosüsteemist üldse andmeid, mis võiksid olla vajalikud maksuõigusrikkumise riski hindamiseks. Samas eelnõu muutma või täpsustama selles küsimuses Rahandusministeerium ei ole seni nõustunud. Provotseerides võib esitada küsimuse – peagi selgub, kas riik peab maksukuulekust oma kodanike tervise kaitsest olulisemaks hüveks või mitte.


Marelle Leppik
Advokaadibüroo LMP advokaat

Arvamusartikkel ilmus lühendatud kujul Äripäevas

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+