Personaalne lähenemine

Õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine

Riigikohus tegi 17.12.2014. a olulise lahendi haldusasjas nr 3-3-1-70-14, mis käsitleb õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Lahendis käsitletakse olukorda, kus kannatanu ei ilmunud uurija juurde, selle tulemusena kohaldati tema suhtes sundtoomist, kannatanu kinnitati arestimajas mitmeks tunniks käeraudadega voodi külge ning et talle ei võimaldatud kasutada tualetti ega ennast pesta.

Sundtoomise kohaldamine kriminaalmenetluses ei ole haruldane, küll aga ei kohaldata seda tavaliselt kannatanute osas. Veelgi enam olulisemaks teeb viidatud Riigikohtu lahendi asjaolu, et isiku taotlus mõista tema kasuks välja mittevaraline kahju rahuldati. Sundtoomise käigus peetakse isik kinni, temalt võetakse vabadus. Kui vabaduse võtmine ei ole kooskõlas Põhiseaduse (PS) §-ga 20, siis on tegemist õigusvastase riivega ehk isikult on õigusvastaselt võetud vabadus ning seetõttu tekib tal alus nõuda riigilt kahju hüvitamist.

R oli kannatanu kriminaalasjas. Tema suhtes koostati 24.05.2010 kinnipidamisprotokoll, mille kohaselt pidas Lääne prefektuuri patrullpolitseinik isiku kinni 24.05.2010 kell 21.40. Kinnipidamise alus oli sundtoomise protokoll kriminaalasjas, milles R oli kannatanu. Ta toimetati Pärnu arestimajja. Isikul tuvastati joobeseisund – 0,76 mg/l. Seejärel paigutati R kell 22.10 kainestuskambrisse, kus tema suhtes kasutati ohjeldusmeetmena käeraudu. Kinnipidamisprotokollile R alla ei kirjutanud ning talle tutvustati seda suuliselt.

25.05.2010 koostati R-i suhtes sundtoomise protokoll, mille kohaselt menetlustoiming algas 24.05.2010 kell 21.35. Protokollis on märgitud, et sundtoomise otsustas Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse ida teenistuse kriminaalmenetleja vaneminspektor. Sundtoomist kohaldati R-i suhtes põhjendusel, et kutse saanud isik ei ole ilmunud mõjuva põhjuseta. Sundtoomise kohta määrust ei koostatud. R oli vaja kannatanuna üle kuulata. Ta vabastati 25.05.2010 kell 15.20.

31.05.2010 lõpetati kriminaalasja menetlemine, kuna kuriteo toimepanijaid ei suudetud kindlaks teha. 

R esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 11 000 € ulatuses. Ta põhjendas kahju olemust järgnevalt:
1. Kaebaja sundtoomine;
2. Arestimaja ebainimväärsed tingimused;
3. Õigusvastane käeraudade kasutamine, millega tekitati tervisekahju.
R leidis, et tema kinnipidamine oli õigusvastane. Arestimajas ei võimaldatud tal ennast pesta ja teda hoiti ebasanitaarsetes tingimustes, tal ei võimaldatud kasutada tualetti ning kambris puudus ventilatsioon. Lisaks tervisekahjustusele tekitas ohjeldusmeetmete kasutamine kaebajale ka hingelist ja füüsilist valu. 

Tallinna Halduskohus rahuldas 13.05.13 otsusega R-i kaebuse osaliselt mõistes PPA-lt kaebaja kasuks välja 450 € kinnipidamistingimuste ja ohjeldusmeetmete ebaseadusliku kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Edasi esitas R apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebuses ta vähendas oma nõuet 2500 euroni. Kohus jättis Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.

Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 138 lg-st 3 võib sundtoomist kohaldada, kui kannatanu on jätnud menetleja kutsel ilmumata. KrMS § 139 lg 1 järgi on sundtoomine isiku toimetamine menetlustoimingu tegemiseks uurimisasutusse. Lg 2 p 1 kohaselt võib sundtoomist rakendada, kui isik on jätnud mõjuva põhjuseta ise ilmumata. Lg 3 alusel tuleb koostada sundtoomise määrus, kui isik toimetatakse prokuratuuri. Lg 5 järgi võib isikut kinni pidada seni, kuni see on vajalik tema suhtes läbiviidava menetlustoimingu teostamiseks, kuid mitte kauem kui 48 h. 

KrMS § 170 kohaselt peab isik viivitamatult teavitama, kui tal pole võimalik kutse peale ilmuda. Selle paragrahvi kohaselt loetakse mõjuvaks põhjuseks asjaolu, kui isik ei ole kutset kätte saanud. 

Käesoleva asja võtmeküsimus ongi selles, kas isik sai kutse kätte ning seega kas tal oli olemas mõjuv põhjus, et mitte ilmuda menetlustoimingu tegemiseks ehk kas R-i suhtes oli alust kohaldada sundtoomist ning seetõttu teda kinni pidada. R keeldus kinnipidamisprotokolli allkirjastamisest, kuid tema õigusi tuleb talle selgitada politsei ja piirivalve seaduse alusel. Õiguste selgitamise kohta puudub aga märge kinnipidamisprotokollis.

Esmapilgul võib tunduda imelik, et miks asja arutas halduskohus. Riigikohus selgitas, et kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasuse tuvastamist mõnes muus menetluses, siis on selleks pädev halduskohus. Halduskohus peab kahjunõude lahendamisel hindama kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust. Käesolevas asjas kriminaalmenetlus lõpetati mais ja R esitas kaebuse juulis, seega ei olnud tal muud võimalust õigusvastasuse tuvastamiseks. 

Halduskohus leidis, et R vaidlustas sundtoomise toimingut, mitte selle aluseks olevat otsustust. Riigikohus leidis, et selliselt on kaebaja tegelikku tahet tõlgendatud liiga kitsalt. Kaebaja on vaidlustanud enda sundtoomise, mida R kinnitab ka oma väidetega, et talle pole tutvustatud sundtoomise põhjust ega määrust. On aga tuvastatud, et sundtoomise määrust isiku suhtes ei olegi koostatud. Seega leidis Riigikohus, et kaebaja ei saanud määrust eraldi vaidlustada. Menetleja otsustus sundtoomise kohta ja sundtoomise käik fikseeriti sundtoomise protokollis. Järelikult oli kaebaja tahteks vaidlustada sundtoomine tervikuna. Sellest sõltub nii kaebaja kinnipidamise kui ka tema suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamise õiguspärasus. 

Riigikohus märkis, et vaidlusalused toimingud riivavad kaebaja õigusi, mis tulenevad PS-st § 20, mille kohaselt võib isikult vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, mh seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. Sundtoomise raames kaebaja arestimajja lukustatud kambrisse paigutamisega ca 17 tunniks, millest kaebaja pidi viibima ca 10 tundi aheldatuna käeraudadega voodi külge, on käsitatav Riigikohtu hinnangul kaebajalt vabaduse võtmisena. Tegemist oli kaebaja isiklikku ellu sekkumisega, kuna seda tehti õhtusel ajal, mil R viibis kodus koos oma elukaaslase ja alaealise lapsega.

Isiku põhiõiguste riive on õiguspärane, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne. 

Sundtoomise esmane eeldus on, et isik on kutse kätte saanud. Kutse kättetoimetamine ei ole oluline mitte üksnes kutsutule tema kohustuse teatavaks tegemiseks, vaid see annab menetlejale aluse piirata isiku õigusi täiendavalt. Kui kutset ei ole kätte toimetatud, ei ole sundtoomise kohaldamise eeldus täidetud ning seega on sundtoomine õigusvastane. 

R-le saadeti e-posti teel kutse neljal korral, millest kahele esimesele isik ka vastas. Kutse saatmise ajal kehtinud KrMS § 165 lg 4 kohaselt tuleb kutse kättesaamist viivitamatult kinnitada. Kutse loetakse kätte saaduks kinnitamise päevast. Kui kolme tööpäeva jooksul kutse saatmisest seda ei kinnitata, saadetakse kutse tähtkirjaga või antakse allkirja vastu. 

Esimest kahte ilmumata jätmist tuleb käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 170 lg 2 p 1 ja 2 alusel. R viibis Eestist eemal, seega ei saanud ta nimetatud ajal uurija juurde ilmuda. Kutsed ei ole kättetoimetatud, kuna uurijal puuduvad vajalikud kinnitused. Seega tuleb ka viimased kaks ilmumata jätmist lugeda mõjuval põhjusel ilmumata jätmiseks.

Riigikohus jõudis järeldusele, et menetlejal puudus õiguslik alus kohaldada kaebaja suhtes sundtoomist ning sellest tulenevalt puudus alus R-i kinnipidamiseks. Nii sundtoomise otsustus kui kinnipidamine olid õigusvastased. Seega oli põhiõiguste riive kaebaja suhtes õigusvastane, lubamatu.

Seetõttu kohaldub riigivastustuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist vabaduse võtmise korral. Eelduslikult tekitas see kannatanule hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis õigustab RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas.

R-i õigusi on oluliselt rikutud ning talle on põhjustatud raske tagajärg. Seega peab sellisele raskele rikkumisele vastanduma tõhus õiguslik kontroll, kohtulik õiguskaitse. Isik peab saama reaalselt teostada enda subjektiivset õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, kui tema õigusi on rikkunud riik. See tagab põhiõiguste lünkadeta kaitse, isiku austuse demokraatliku riigikorra vastu ja paneb teda tundma, et seadused on tema kasuks, mitte tema vastu. 

Gerda-Johanna Pello
Advokaadibüroo LMP, jurist

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+