Kvaliteetne õigusabi

Paljud väikelaenuandjad peavad märtsis tegevuse lõpetama

Krediidiandjate ja -vahendajate seadus ei pruugi igas punktis olla põhiseadusega kooskõlas, mistõttu vajab õiguskantsleri hinnangut.

21. märts 2016 on tähendusrikas kuupäev kõigile tarbijakrediiti andvatele ettevõtjatele, sest selleks ajaks peavad kõik tegutsevad tarbijakrediidiandjad (kes ei ole pangad) olema omandanud tarbijakrediidiandja või -vahendaja tegevusloa, et nad saaksid edasi tegutseda. 

See nõue kohaldub ühtemoodi nii SMS-laenu andjatele, kinnisvara tagatisel laenu andjatele, liisingu- ja järelmaksu pakkujatele kui ka ka ühisrahastusplatvormidele, olgu nad suured või väikesed. Seaduse eesmärk on iseenesest üllas ning tervitatav. Samas ei pruugi seaduse eesmärk ja väljapakutud lahendused olla teatud nüanssides omavahel just kõige paremas kooskõlas.

Kas tegevusloa peab hankima ka ainult olemasolevate tarbijakrediidilepingute teenindamiseks? 

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (edaspidi – KAVS) üht kummalisemat sätet sisaldab paragrahv 105, mis määratleb, kas ja millal peavad tegevusloa hankima juba tegutsevad krediidiandjad ja -vahendajad. 

Kuna tegevusloa hankimine ning sellega iga-aastaselt kaasnevad kulutused käivad väiksematele ettevõtjatele üle jõu (kohustuslikud kulud ületavad või on võrdsed intressituluga), siis on mitmed turul tegutsevad tarbijakrediidiandjad sunnitud oma tegevuse lõpetama. Samas jäävad neile juba sõlmitud lepingud alles ning kord juba välja antud laen oleks mõistlik ikkagi tagasi saada, olgu see siis kiirlaen või kümneaastase tagasimakseperioodiga hüpoteekkrediit.  

Finantsinspektsioon on KAVS-i § 105 kohaldamisala selgitanud ja märkinud, et tegevusloa peavad saama ka sellised laenuandjad, kes alates 21. märtsist 2016 võtavad vastu ainult laenu tagasimakseid ja/või intressimakseid. Seaduse tunnustatud tõlgenduse kohaselt on vaja hankida tegevusluba selleks, et ainuüksi väljaantud laen tagasi saada. Kui ettevõtja tegevusluba hankida ei soovi, siis tuleb selline krediidisuhe enne 21. märtsi lõpetada, s.t kas krediidilepingud üles öelda ning kogu laen ja intressid enne 21. märtsi tagasi saada või näiteks laenuportfell üle anda. Ettevõtja jaoks on siin oluline käituda korrektselt, sest tegevusloa omamise nõude rikkumist võib kriminaalkorras karistada.

Tekib küsimus, kas tegevusluba tuleb hankida näiteks ka juhuks, kui laenuvõtja ei ole suuteline laenu tagasi maksma ja ülekande teeb täitur täitemenetluses pärast 21. märtsi 2016. Seaduse järgi justnagu peaks. Samas on küsitav, kuidas seda võiks makseraskustes tarbija puhul üldse saavutada. 

Kuidas see vastab põhiseadusele?

Kas selline olemasolevate lepingute täitmist piirav regulatsioon ikka kaitseb tarbijaid? Kõigi krediidilepingute üleandmist ei ole ilmselt võimalik saavutada, sest üldjuhul on laenuportfellis ka halbu laene, mida mõnel juhul ei saagi ebapiisava krediidivõimelisuse korral refinantseerida. 

Kui kehtivad krediidilepingud peaks enne 21. märtsi üles ütlema, siis pikemaajaliste krediidilepingute puhul tähendab see tarbijale kohustust tasuda korraga üpriski suur laenusumma. Juhul kui seda kohe tasuda ei ole võimalik, toob see kaasa laenu tagava hüpoteegi realiseerimise. See omakorda tekitab tarbijale makseraskused, mis on suuremahulisemate krediidilepingute ülesütlemise puhul paratamatud. 

Kuna selline olemasolevate lepingute teenindamise piirang võib autori arvates olla vastuolus põhiseadusega, on autor esitanud õiguskantslerile avalduse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks. 

Praegu on riigikogule esitatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille üks mõte on anda olemasolevate lepingute teenindamiseks kaheaastane pikendus. Loodetavasti võetakse eelnõu ka enne käesoleva aasta märtsi vastu, mis võimaldab ettevõtjatel aegsasti oma tegevust planeerida ning laenusaajaid makseraskustest ja ennast kriminaalmenetlusest säästa. 

Kes peab tegevusloa hankima? 

Ettevõtted, mis peavad uue seaduse järgi taotlema tegevusluba, võib jagada üldiselt kolme gruppi: 

  • krediidiandjad (sh tasulise järelmaksu ja liisingu pakkujad), 

  • krediidivahendajad,

  • krediidinõustajad. 

Kui jätta kõrvale mõned KAVS-i §-s 2 toodud erandjuhud ning juba reguleeritud krediidiasutused, peab tegevusloa saama iga tarbijale laenu andev äriühing, kes annab laenu oma majandus- või kutsetegevuses. 

Oluline on rõhutada, et tegemist ei pea olema tingimata äriühingu peamise majandus- või kutsetegevusega. KAVS-i § 2 lg 1 sätestatud majandus- või kutsetegevust tuleb mõista tulumaksuseaduses toodud ettevõtluse mõiste kaudu. Seetõttu võib krediidiandja olla ka isik, kes ei anna krediiti oma peamise tegevusala raames, vaid pigem kas ühekordse tegevusena või investeerimise eesmärgil (näiteks osaühing annab ühekordse laenu füüsilisele isikule). 

Ettevõtlusena tuleb mõista majandus- või kutsetegevust, mille eesmärk on erinevate tegevuste kaudu tulu saada. Ettevõtluseks loetakse ka selliseid tehinguid, mis on ühekordsed ja mis erinevad ettevõtja peamisest tegevusvaldkonnast. Olgu siiski öeldud, et Rahandusministeeriumi viimaste seisukohtade kohaselt ühekordsete laenutehingute puhul ei tule ettevõtjal ilmselt tegevusluba taotleda. 

Näide 1

Kui osaühing annab tarbijale ühekordse laenu, siis laenuintressi lisamise puhul on tegemist majandustegevuse käigus laenu andmisega. Ilma intressita laenu andmisel ei teeni ettevõtja tulu ning seetõttu ei pruugi tegemist olla ettevõtja majandustegevuse huvides tehtavate toimingutega, kuid sellisel juhul tuleb arvestada tekkivate maksuriskidega. 

Võib eeldada, et kaupade või teenuste müügi korral hakkame rohkem märkama tasumise maksetähtpäeva tasuta edasilükkamist ehk lihtsamalt öeldes maksetähtpäeva edasilükkumise tasu kandumist toote hinda. Tasuta järelmaksutehingute puhul puudub tasuline maksetähtpäeva edasilükkamise ja krediidi andmise element, mistõttu tegevusluba ei ole sellises olukorras vaja.  

Ühisrahastusplatvorm ja tegevusluba? 

KAVS reguleerib professionaalsete krediidiandjate (s.o ettevõtjast osaühingute, aktsiaseltside või tulundusühistute) tarbijale antavat krediiti. Seetõttu ei puuduta nimetatud tegevusloa nõue olukordi, kus eraisikule annab laenu teine eraisik. Tegemist on finantseerimislahendusega, mis toimib populaarseks muutunud ühisrahastusplatvormide kaudu, mis toimib krediidivahendajana. 

KAVS-is on võetud eesmärgiks tagada tarbijate kaitse ka olukordades, kus tarbijale vahendab krediiti laenuplatvorm, mille puhul tarbijale antavat laenu finantseerivad majandus- või kutsetegevuses mittetegutsevad isikud. Seaduse seletuskirja kohaselt tuleb sellise laenulepingu sõlmimisel tagada  tarbijate võrdne kaitse sõltumata ühiselt krediiti andvate isikute tegevusest. Seega peavad ühisrahastusplatvormid hankima krediidivahendaja tegevusloa. Seetõttu sätestab KAVS-i § 2 lg 2, et krediidivahendaja kohta sätestatut kohaldatakse ka sellise isiku suhtes, kes vahendab krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses ja ei ole käesoleva seaduse tähenduses krediidiandja. 

Veelgi enam – ühisrahastusplatvormi kaudu sõlmitud lepinguid käsitatakse võlaõigusseaduse § 402 tähenduses tarbijakrediidilepingutena ning nende sõlmimisele ja täitmisele kohaldub kogu KAVS-i regulatsioon ning lisaks ka võlaõigusseadusest tulenevad tarbijakrediidi erisätted.

Ühisrahastaja ja tegevusluba? 

Iseäranis huvitav on küsimus, kas ja millal peab finantsinspektsioonilt tegevusluba taotlema füüsiline isik, kes annab teistele füüsilistele isikutele laenu ning sellega kaasneb ka teatav tasu ehk intress. 

Krediidi andmine kui KAVS-i üks alusmõiste on järgmine: krediidi andmine tähendab, et üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Seega kujutab krediidi andmine endast igasugust tavapärast intressiga või miks mitte ka lepingutasuga laenu andmist ja sellega toimuvat. 

Näide 2

Üks sõber annab oma patoloogilisest võlgnikust teisele sõbrale pidevalt laenu ning küsib selle eest ka intressi; samas tegutseb ta ka nii-öelda erainvestorina ühisrahastusplatvormi kaudu. Loakohustus tekib laenu andnud sõbral siis, kui niisugune tegevus kujuneb tema ettevõtluseks. Sellega kaasneb kohustus asuda tegutsema äriühingu kaudu. Ettevõtluse tuvastamine on igakordse hindamise küsimus, kus arvestatakse: 

  • isiku tegevuse eesmärki ja soovi teenida tulu ning

  • kas see tegevus on ühekordne või mitte. 

Seega, kui füüsiline isik annab teisele füüsilisele isikule laenu korduvalt ning selle eesmärk on tulu teenimine, võib sellega kaasneda loakohustus ja ühtlasi äriühingu kaudu tegutsemise kohustus. Siia gruppi kuuluvaks võib pidada ka ühisrahastusplatvormidel tegutsevaid erainvestoreid, kes soovivad teenida laenu andmisest kasu ning teevad seda rohkem kui ühe korra. Sellega kaasneb kohustus asuda tegutsema äriühingu kaudu ja hankida tegevusluba vaatamata sellele, et tarbijate kaitseks on tegevusloakohustus kehtestatud ka ühisrahastusplatvormile. 

Kas tegu võib olla ülereguleerimisega?

Autori arvates võiks seadusandja kaaluda sellise regulatsiooni muutmist ja dubleeriva loa kohustuse kaotamist füüsilistest isikutest investorite puhul, kes tegutsevad ühisrahastusplatvormide kaudu. 

Sellel ettepanekul on kaks kasulikku külge:

  • Ühisrahastusplatvormide puhul on tarbijate kaitse reguleeritud vahenduskeskkonna pidaja kaudu. Niisuguse topeltnõude tekitamise eesmärk aktiivsemate investeerijate puhul jääb eeltoodud põhjusel arusaamatuks, kuivõrd tarbijate kaitse seisukohalt see midagi juurde ei anna. Kui vaadelda seda seoses laenuturu korrastamise eesmärgiga, siis tekib paratamatult küsimus, kas sellise laenutoote piiramine on ikka vajalik ning kas seadusandja peaks professionaalsete krediidiasutuste monopoli toetama ja seda vähestki konkurentsi kaotama.  

  • Selline muudatus aitaks luua selguse ka eraisikutest krediidiandjate jaoks, kellest ilmselt mitmed liiguvad ettevõtluse ja mitte-ettevõtluse piirimail. Õigusselguse seisukohalt on tegemist olulise küsimusega, sest KAVS-i nõuete rikkujaid ootab kriminaalvastutus. 

Siinkohal oleks paslik viidata karistusõiguse põhiseaduslikele aluspõhimõtetele, mille hulka kuulub ka määratletusnõue. Riigikohus on lahendis 3-4-1-16-10 p 48 selgitanud, et: 

«nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus peavad olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada». 

KAVS-i puhul on eelnimetatud põhiseadusliku kvaliteedistandardile vastamine küsitav. 

KAVS-i regulatsiooni aitab kahtlemata laenuturgu korrastada. Samaväärselt on kaheldav, kas teatud krediidiandjate gruppide tegevuse piiramine siiski aitab tagada seaduse eesmärkide täitumist viisil, mida saab pidada proportsionaalseks ja eelkõige vajalikuks, ning ega pole tegemist osaliselt järjekordse ülereguleerimise juhtumiga. 


Kaido Künnapas
Advokaadibüroo LMP partner/vandeadvokaat

Lühendatud kujul avaldatud 15.02.2016. a Raamatupidamisuudistes

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+