Kvaliteetne õigusabi

Jälitustegevus versus põhiõigused

Eelmisel aastal ütles riigiprokurör Norman Aas prokuröride üldkogu ees, et jälitustegevus tekitab jätkuvalt palju müüte ja isegi paranoiasid. Ta rõhutas, et juhtumitel, kus jälitustegevus on hädavajalik kuritegude ärahoidmiseks või tõe tuvastamiseks kriminaalmenetluses, pole see mitte ainult riigi õigus, vaid ka kohustus. Samas rõhutas riigiprokurör, et seaduspärane jälitustegevus ei tohiks seetõttu kuidagi olla etteheidete aluseks jälitustoimingute läbiviijatele. Jälitusasutused ei ole ära teeninud ka seda, et neid järjepidevalt kahtlustatakse või levitatakse kas või tahtmatult arusaama, et isegi kui nad otseselt seadusi ei riku, siis inimõigusi nad tegelikult sisimas siiski ei austa. 

Endise praktikuna (ca paarkümmend aastat) ei tea ma suurt müütidest aga seda, et valdkond vajas sisulist korrastamist, leidis käesoleval aastal ka Riigikohus, kui ta tegi lahendi asjas 3-1-1-14-14 (maadevahetuse kaasus). Nõustun sarnaselt riigikohtunikega, et lahend on kogumis ülemäära pikk ja ühe läbilugemisega seda ei hooma, kuid samas mida siis teha olukorras, kus korrastamist pole võimalik teha traditsioonilise pikkusega lahendiga?  

Ma jätan meelevaldselt kõrvale ülalmainitud lahendi tõendamiseseme asjaolud ja ei lase ennast segada ka kuriteod toimepannud isikutest. Mind huvitab antud lahendi puhul eelkõige lahendi vormiline külg ja lahendi sisuline käsitlus. Põhimõtteliselt on Riigikohus antud lahendiga andnud juhtnöörid alamaastme kohtutele, et milline võiks olla üks kohtulahend. Väga palju energiat on Riigikohus pühendatud kohtulahendite põhistamise küsimustele, kohtueelsele- ja kohtumenetlusele kuluvale ajale, süütuse presumptsiooni rikkumisele, tõendite kogumisele ja nende avaldamisele kuid ka paljudele muudele olulistele valdkondadele. 

Täiesti eraldiseisva valdkonnana tuleb antud lahendist aga välja tuua jälitustoimingutega kogutud tõendite kontroll ja lubatavuse käsitluse. Detailselt lahatakse jälitustoimingu tähtaegade seaduslikkust, jälitustoimingute faktilist kestvust, prokuratuuri ning kohtute roll jälitustoimingu lubade põhistamisel ja ultima ratio-põhimõtte järgimisel ning jälitustoiminguga saadud tõendite kasutamist teistes kriminaalasjades ja jälitustoimingule allutamata isikute suhtes. Ühtlasi lõpetab Riigikohus, loodan, et nüüd ka lõplikult,  vaidlused jälitustoimingutega (enne 31. detsembrit 2012) kogutud tõendite kogumise põhiseaduspärasuse küsimustes.

Riigikohus on jälitustoimingutega seonduvat käsitlenud suhteliselt põhjalikult ja ma olen veendunud, et jälitusmenetlusega tegelevate ametkondade jaoks isegi liigse põhjalikkusega ja kärpinud sellega  ametkondade kiivalt kaitstud võimalust „jantida“ ka edaspidi ning varjata oma tegevuse üksikuid nüansse salastatuse looriga ning peita seda, salastatusepitsatiga varustatuna, erinevatesse ametkondlikesse määrustesse, käskkirjadesse ja juhenditesse. Kokkuvõtvalt tuleb nii mõnelgi ametkonnal oma jälitustegevuse juhendmaterjal osaliselt ümber kirjutada, sest see, mida varasemalt kiivalt varjati, pole peale kohtulahendit enam varjamist väärt. Nii nagu on otsuse mõningate punktide osas eriarvamusel riigikohtunikud, ei soovi ka mina, ei praegu ega tulevikus, lugeda kuskilt päevalehest, et Eestis kuulati kedagi pealt juba kaheksa aastat tagasi ja nüüd siis ollakse lõpuks valmis seda pealtkuulatut kohtu ette saatma. Nimetatagu kas või kõige koletumat inimest „target üheks“, on selline agresiivne, intensiivne ja ajaliselt hoomamatu pealtkuulamine ilmselgelt lubamatu ja selle „target ühe“ põhiõigusi intensiivselt rikkuv.

Nii antud näite põhjal kui ka kohtuotsust lugedes peatun vähemalt kolmel asjaolul, millega ma otsuses kas nõustun osaliselt või olen lausa eriarvamusel.
Esimesena tuleb muidugi käsitlemisele jälitustoimingute läbiviimise aeg. Olen sügaval veendumusel, et ka jälitustoimingute läbiviimisel peab kehtima mõistlik ajaline piirang. Otsuses endas otsitakse aga võimalust, et miks võiks jälitustoiminguid lubada läbi viia lõpmatuseni ehki kui nüüd vahepeal peaks saabuma kuriteo aegumine, võiks ju lõpetada. Põhjendatakse seda kõike otsuses väitega (otsuse punkt  595), et jälitustegevus toimub olemuslikult isiku eest varjatult, sellega ei kaasne kuriteokahtluse teatavakstegemist ja seoses sellega ei saa jälitustoimingu tegemine tekitada sellist ebakindluse seisundit, mille ülemäärase kestuse eest mõistliku menetlusaja nõue peaks pakkuma isikule kaitset. See otsuses väljatoodu mõttearendus on pärit kuskil kaugelt ja väga totalitaarsest riigist. Ma tõesti ei tea inimest, kellele võiks meeldida teadmine, et riik võib ja Riigikohus lubab teda allutada jälitustoimingutele, mis kestavad täpselt nii kaua kui jälitustoimingut toimetav ametiasutus seda vajalikuks peab. Ma ei hakka arutlema, et kas 2, 3 või 4 aastat on mõistlik või mitte, vaid seon selle süüteo aegumisega ehk jälitustoimingute kaudu tõendite kogumisele kuluv aeg ei tohiks, sõltumata kuriteo raskusastmest, kogumis ületada ½ teise astme süüteo aegumise aega (kahte ja poolt aastat). Selline käsitlus distsiplineeriks ametkondi oma tegevusi enam planeerima ja tooks nad välja mugavustsoonist, kus liiga kergekäeliselt ollakse valmis sekkuma põhiõigustesse.  

Teine ja mitte väheoluline on kriminaalmenetluse väline jälitustegevus. Kui nüüd pisut süüvida kriminaalmenetlusevälise jälitustegevuse olemusse, siis selgub, et antud juhul on tegemist tavalise kriminaalmenetlusliku jälitustegevusega, aga seda ainult lihtsustatud kujul ja vormis. Järelevalve on tagasihoidlikum ja mõne dokumendi võib jätta vormistamata. Ääretult lihtsustatud kujul on kriminaalmenetlusvälist jälitustegevust vaja laekunud teabe, informatsiooni või tausta kontrollimiseks ja jälitustoimingute kaudu täiendava teabe, informatsiooni või tõendite kogumiseks. Kümmekond aastat tagasi küll kasutati informatsiooni ja tõendite hankimiseks enam „mõttetööd ja jalgu“, aga nüüd kipub olukord liikuma suunas, kus kabinetist lahkumata tahetakse kätte saada nii informatsioon toimepandud või kavandatava süüteo kohta kui ka ühtlasi lahendada see süütegu (ja seda ikka kabinetist lahkumata). Ehk siis pannakse vaekausile puudulik väljaõpe, oskused ja mugavus versus inimeste põhiõigused.

Kolmandaks puudutaks jälitustegevust kui äärmuslikku ja viimast võimalust koguda tõendeid ja seda, kuidas seda vajadust põhistatakse. Põhimõtteliselt on ka antud juhul praktikas kõik vägagi lihtne. Jätkame teadmisel, et kohtueelset uurimist juhib prokuratuur ja vaatame, kuidas prokuratuuri taotlusel väljastab kohus jälitustoiminguks loa. Loa väljastamiseks tutvub kohus (vajadusel) nii jälitustoimikus kui ka kriminaalasjas selleks hetkeks kogutuga. Seejärel  toimub loa vormistamine. Nii prokuratuuri taotlus kui ka väljastatav luba on sealjuures nii blanketsed kui ka trafaretsed kui seda võimalik, sest luba väljastatakse kohtuniku siseveendumuse kohaselt ja luba väljastav kohtunik on täis veendumust, et põhjust luba väljastada on enam kui küll. Ainuke probleemkoht seisneb selles, et kuidas seda siseveendumust loas kajastada ja seda veel sellises mahus, et enamat kui lubatud ja vajalikku kirja ei pane? Lihtne lahendus ongi – pigem vähem kui rohkem. Samas normaalseks seda kasinat põhistamist pidada ei saa, sest kui me teisendame olukorra mingile muule menetlustoimingule, siis me justkui eeldame, et selleks vajaminevad määrused, protokollid ja muud dokumendid oleksid faktitäpsed, põhistatud ja asjakohased. Vigasid ja puudusid arvestatakse ja neid loetakse ühe poole kahjuks ja teise poole kasuks. Nüüd kui laual on põhiõigusi enam riivav menetlusvorm, lubame, et kasin põhistatus on justkui lubatav ja vajadusel hilisemalt kohtukontrolli käigus ka parandatav. Ääremärkusena olgu lisatud, et mitte kõik jälitustoimingutega kogutu, kui mitte vajalik ja eesmärgipärane, ei jõuagi kohtusse. Võimalik lahendus võiks seisneda näiteks selles, kus süüdistatav pool omaks õigust tutvuda, lisaks kohtulubadele ja jälitusprotokollile, ka prokuratuuri taotlusega.  

Õnneks ei ole ma oma mõtisklustega päris üksi ja nii mitmedki riigikohtunikud on otsuse mõnede punktide osas samuti eriarvamusel ning leidnud, et antud otsusega pole kõik veel lahendatud ja on näidanud eriarvamustes üles jätkuvat valmisolekut jälitustegevust käsitleva valdkonnaga (probleemide ilmnemisel) edasi tegelema. 

Ahti Olesk
Advokaadibüroo LMP jurist
Arvamusartikli autor töötas enne Advokaadibürooga LMP liitumist üle kahekümne aasta erinevatel ametikohtadel politsei struktuuriüksustes.

 LinkedIn   Twitter   Facebook  Youtube  Google+